EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II
Alliksaar on tunnustamata autor.
Alustab uutmoodi kirjutamisviis, mis A 60ndate alguse loomingus põhineb
kõlaloomingul: assonants, alliteratsioon, kõlaprintsiibid toimuvad sõnamoonded
jne. Meenutab sürrealistlikku esteetikat. Kui see muutus toimus, siis Alliksaar ei
teadnud sürrealismist midagi, teadmine tuli hiljem. Paralleel on olemas, aga
seesmise hääle kuulamine on oluline. Helid mängivad peas. Isetekkeline
modernism. Tekst toetub paralleelismidele 1960ndate loomingus.
Pikkade ridadega ei mahu ühele lehele ära. Fragmentaalsuse esteetika.
Tähenduslikud on kuhjamine kõike on väga palju, kõik on väga suur ja totaalne.
Suur haare on sulaaja kirjanduses üldisemalt omane. See, kuidas see välja näeb ja
teksti ülesehitus on omas ajas Eesti kirjanduses peaaegu võimatu leida. Alliksaart
on halb immiteerida.
Klassikalised ranged sonetid ja kõige pöörasemad sürreaalsed vabavärsid.
annaabi.ee 
