Tõde ja Õigus II Terve tekst
hakkas, siis tuli tal männi all tekkinud mõte uuesti meelde ja nüüd ei saanud ta temast enam
lahti, sest ta ei suutnud teda kuidagi lõpuni mõelda. Takistuseks ees oli pealuus nagu midagi
vinsket ja sitket, mis venis igapidi, nii et mõte ei pääsenud temast lõplikult läbi. Aga õnnelik
juhtumus tuli Indrekule appi, nõnda pääses ta oma mõttest.
Kosmograafiat õpetas neile vana professor -- pikk, kõhn, väsinud ja aukus silmadega, mis
hakkasid särama ainult siis, kui ta sattus parallaksile või valgusaastaile. Siis võis tema
kondisesse kätte tulla niisugune jõud, et kriiditükid aina lendasid kirjutamisel või joonestamisel.
Temal ei olnud suuremat rõõmu, kui kutsuda õpilased õhtul hilja tähise taeva alla, vahtida
nendega ülespoole ja seletada, jutustada ning pilduda nimedega enese ümber. Aga mis pidid
õpilased tegema nende nimedega? Nad kuulasid ainult ja haigutasid, kas külmast või igavusest
-- isegi ei teadnud