Kliiniline psühholoogia
(nakkuslikud pisikud, mürgitus, mõne organi, nagu näiteks kilpnäärme kaasasündinud
puudulikkus vms.). See allolev patoloogia ei tarvitse haigele endale teada-tunda olla ja
enamasti ei olegi. Alloleva patoloogia avastamiseks on vaja arsti. Küll aga paneb haige ise
tähele alloleva patoloogia ilminguid ehk märke - sümptomeid. Muidugi mitte kõiki, sageli
läheb sümptomite sedastamiseks vaja arsti ja teiste meedikute eriteadmisi ning kliinilisi ja
parakliinilisi uuringuid (Saarma, 1977). Praeguses kontekstis pole meile tähtsad
sümptomite diagnoosimise peensused, vaid ainult definitsioon: “psühhopatoloogiline
sümptom on ühe psüühilise funktsiooni üksik hälve” (Saarma, 1976, lk. 6). Sümptomid
ilmnevad ainuüksi kindlate sündroomide raames. “Sündroom on sümptomite
patogeneetiliselt seotud kompleks.” (Saarma, 1976, lk.6). Klassikalise meditsiinilise mudeli