Tõde ja Õigus II Terve tekst
" Aga ka
nüüd leidis ta nõu. Kui jõudis esimese suure männi alla, mille kõrge juurikas lumest paljas, istus
ta sinna peale ja hakkas saapaid korda mööda jalast kiskuma ning lumest puhastama. Kui see
tehtud ja saapad uuesti jalas, võttis ta taskurätiku ja sidus sellega ühe püksisääre
saapakummide pealt kõvasti kinni. ,,Vaat mis hea, kui püksid pisut pikemad kui tarvis," mõtles
ta, ,,mis oleksin ma praegu teinud lühematega! Isegi parajatega oleksin hädas." Kui ta tegi
rätikuotstesse viimset sõlme, tuli tal meelde, et see on sama rätik, mis oli tal taskus mineval
kevadel all toas, kui ta kartis, et Ramilda pakub ehk temale kätt ja temal ei ole, millega higi oma
peost pühkida, sest rätik oli tol korral nii must, et teda oli võimata taskust välja võtta. Täna oli ta
aga puhas. Täna muidugi, sest täna seob ta temaga püksisäärt, et lumi ei pääseks saapasse.