PLATONI MORAALIFILOSOOFIA
Sellest järeldab Platon, et voorus sel
juhul minetab oma absoluutse ning igikehtivuse ja kujuneb üksnes inimlikuks “määranguks”,
mida igaüks võib valida ja sisustada omaenese suva ning maitse kohaselt. See viiks aga
eetilisse relativismi, mida propageerisid sofistid ja voorus, mis pidi olema võrdne muutumatu
“ideega”, ei oleks seda.
Teisalt – nii arutleb Platon edasi – on võimalik vooruses näha midagi kaasasündinut, inimese
oma hingesügavuses katkevat antust (“physei paragenomeno”) – ja sel juhul ei ole ta õpetatav
ega arendatav. Iga inimene oleks niisugune, nagu ta on ja vooruslik sel määral, nagu talle seda
sündimisest kaasa on antud. See teeks aga eetika mõttetuks, juhiks absurdsusse. Nüüd väidab
aga Platon edasi, et viga ei peitu mujal kui küsimuse enda seades. Sest: kui eetilises
“teadmises” õpetatavus ja loomupärane kaasaantus ei ole kooskõlastatavad, siis peaks see
kehtima ju teadmise kui niisuguse olemuses üldse