Jaan Kaplinski
Pidev soov millestki vabaneda, kuhugi ära tahtmine on osa Kaplinski olemisviisist,
võibolla tema põhiline olemisviis. Ta aina tahab ära Eestist, linnast, praegusest ajast,
kirjandusest, iseendast. Ja siis, kui tal ongi õnnestunud vabaneda, tuleb ta tihtipeale vaikselt
16
tagasi. Aga rahule muidugi ikka ei jää. Kaplinski on "opositsioonis valitsusega ja
opositsioonis opositsiooniga" Ei tea, kui palju on selles paradoksaalses olekus zenilikku või
taoistlikku või mis tahes muud rahu. Pigem on Kaplinski alati rahutu hing olnud. Lootusetult
romantiline inimene, ütles Andres Ehin. Laps, ütles Kaplinski enda ja üldse kõigi meeste
kohta ise hiljuti intervjuus.
Tahes-tahtmata on luuletaja natuke naiivne ja alasti oma naiivsuses. Sa oled selles
maailmas alasti. Aga ma ei jaksa selles kurjas maailmas enam alasti olla."[8] Siiski ta on
jaksanud, ja korduvalt