Referaat Betti Alverist
luuletuse enesekindla trotslikkusega:
Hüva! Lõhutagu meistermaalid,
Viidagu bordellesse vestaalid,
Hävinegu tules nagu koli
Templid, aarded, - kõik, mis ükskord oli,
Külvatagu teise roose, palme,
luuletajad loogu teisi salme
üks on kindel: mõttele, mis vaene,
paradiiski tundub kehv ning paene,
kuna vabad vaimud igatahes
pärleid leiavad ka viimses pahes.
Halli argiilma suhtud Betti Alver nooruslikult trotsivalt: ,,Selle ilma igav kainus /
rõhub nagu raudne soomus - / kõigesse, mis väär ja ohtlik, / kiindub kirglikult mu
loomus" (,,Selle ilma igav kainus").
Uusi värve tõi ,,Tuli ja tolm" eesti armastuslüürikasse, mida kümnendi keskel
viljeldi väga vähe
annaabi.ee 
