E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
lõikab võõras appihüüdmine ta südant teistviisi kui muretul ajal. Kuidas võiks kannatava,
hävineva rahva hädakisa mind liigutamata jätta, kui . . .»
Jaanus jäi vait ja pööras näo kõrvale.
«Miks sa kurvaks lähed?» küsis Emiilia murelikult. «Mis sa tahtsid öelda?»
Jaanus tegi teist juttu:
«Vaat' neil inimestel oli rõõmus elu, kes Periklese päevil kauni Ateena kodanikud olid.
Jalge all paradiisisarnane maa, pea köhal lõpmatu sinine taevas, vabal merel tiivustatud
laevad,
terve linn kaunima kunsti ehtes, tänavail rõõmus, vaba rahvas üldise hariduse ilus ja tarkade
seaduste kaitse all. Ma tahaksin, et ma tol ajal Ateenas, -- või tuhande aasta pärast
tulevikus oleksin elanud, kuni vahest ka meie maal haridus ja vabadus halli taeva siniseks
värvib ning kadakad roosipõõsasteks muudab.»
Jaanus püüdis silmanähtavalt ilusaid sõnu sepitseda, et sellega oma tõsiseid tundmusi
varjata
annaabi.ee 
