A.dumas Kolm musketäri terve raamat
kurbust või mõõtmatut rõõmu nende kaotusest või võidust. Nii vähemalt kõnelevad selle
mehe «Memuaarid», kes oli osaline mõnedes kaotustes ja paljudes võitudes.
Treville oli leidnud oma isanda nõrga külje ja selle osava võttega kindlustaski ta
endale kuninga püsiva ja pikaajalise soosingu, kes kuulu järgi oma sõpruses kuigi kindel
ei olnud. Salakavala ilmega laskis ta oma musketäridel kardinal Armand Duplessis' ees
paradeerida, mis Tema Eminentsi hallid vurrukarvad turri ajas. Treville mõistis
suurepäraselt tolle aja sõjapidamiskunsti, kus elati oma kaasmaalaste kulul, kui ei
õnnestunud vaenlaste kulul elada. Treville'i sõdurid moodustasid elavate kuradite
leegioni, kes peale tema ei kuulanud kellegi sõna.
Palja kaela ja rinnaga, joobnud ja kriimustatud, kolasid kuninglikud musketärid,
õigemini küll härra de Treville'i musketärid kõrtsides, bulvaritel ja mänguplatsidel,