Teadus varauusajal
Keskaja arstiteadus osutus jõuetuks päästmaks inimelusid rakemate haiguste korral. Kõige
laialdasemalt oli kasutusel aadrilaskmise ravivõte, mis pidi vabastama haige pahast verest ehk see
seisnes vere väljalaskmisel veresoonest. Unustusse olid jäänud araablaste ja antiikaja teadmised,
tarkused. 16.sajandil teaduses toimunud areng lõi tugeva aluse uusaja teaduse edaspidisele arengule.
Paracelsus
Euroopa arstiteaduse taasrajajaks on peetud Paraccleuse nime all ajalukku läinud Philippus Aureolus
Theophrastus Bombastus von Hohenheimi. Ta tegutses rändarstina Lõuna-Saksamaal, hiljem oli
veitsis Baseli ülikoolis õppejõud. Ta soovis arstiteaduse õpetamist põhjalikult muuta, mis seal aga
ebaõnnestus. Paracelus oli arvamusel, et organismis toimuvad keemilised muutused põhjustavad
haigusi. Haigestumise pidid esile kutsuma kolme aine tasakaalutus, ehk tasakaalus pidid olema: väävli,
elavhõbeda ja soola tase
annaabi.ee 
