küünalvedrustus taga on suur panus ohutuse tagamisele. Selline sõltumatu ,,vedrustuse vorm" pakub väljapaistvat stabiilsust ja juhitavust koos kindlama teelpüsivusega kõikides sõidusituatsioonides. Samal ajal vähendab see ka teekatte konarustest tekkivaid lööke, andes seeläbi kindlama juhitavuse ja meeldivama sõidu. 1.2 Lehtvedrustus Lehtvedrud liigitatakse: 1. Poolellipsvedru (tagasillal reeglina koos abivedruga) 2. Paraboolvedru, mis on: · Kergem · Pehmem · Kulub vähem (vedrulehed puutuvad kokku vaid otstest ja keskelt). 1.3 Torrosioonvedrustus TORSIOONVEDRUSTUS (torsionskurbelachese) Torsioonvedrustuse eesmärk on sama nagu tavapärasel keerdvedruga süsteemilgi: vähendada tee ebatasasustest tekkivate löökide jõudu autokerele. Kui keerdvedrusid surutakse lihtsalt kokku, siis torsioonvedrusid, õigemini torsioonvardaid üritatakse piltlikult öeldes krussi keerata. Ehk vedrustuse
alumine ja ülemine õõtshark ning nende vahele läbi käänmikupoldi seotud käänmik. Auto liikumisel ratastelt kerele kanduvate tõugete pehmendamiseks kasutatakse vedrusid. Suurveoautodel kasutatakse põhiliselt lehtvedrusid, millised asetatuna sildade ja raami vahele, võtavad ühtlasi vastu auto kiirendusel ja pidurdusel tekkivad jõud. Vedrustuse liigitused: Lehtvedrud: 1) Poolellipsvedru ( tagasillal reeglina koos abivedruga ) 2) Paraboolvedru, mis on kergem, pehmem, kulub vähem ( vedrulehed puutuvad kokku ainult otstest ja keskelt ) 3) Õhkvedrustus kasutatakse juba 1935. Aastast, kuid laiem kasutamine terasvedru asemel algas 1950-ndatel. Õhkvedrustus muudab vedrustuse jäikust sujuvalt, sõltuvalt koormusest. Selleks on sõidukil vastav(ad) regulaator(id), mis juhib vedrustuse tööd sõltuvalt koormusest ja auto kere asendist
annaabi.ee 
