Eesti rahvapillid
päritolupiirkonnaks peetud Iraani ja Indiat. Eestisse
jõudis torupill 14. sajandi paiku. Torupilli tüüpe on
maailmas palju, alates hülgemaost meisterdatud
Läänemaa mallist, lõpetades esindusliku Soti highland
pipe'iga. Kõiki neid seob iseloomulik kõla, mis
saavutatakse erineva arvu meloodiale kaasa jörisevate
burdoonide ehk torude ja vilede hääle abil. Eesti torupillil
on tavaliselt neid torusid üks kuni kolm, kuid tõelistel
siniverelistel Soti ja Iiri paraadinstrumentidel märgatavalt
rohkem. Torupill oli praktiliselt ainuke puhkpill, mida
võis kasutada aasta ringi. Torupill koosneb neljast osast :
nahast õhukott, õhupuhumistoru, mänguvile ja bassvile.
Nahast õhukotti hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades
õhku välja. Kasutatakse nii tavandi kui tantsupillina. Torupilli kasutati nii
pidudel, kui tavanditel. On üleskirjutisi kus nimetatakse, et torupilli kasutati
põllul väsinud tööliste ergutamiseks
annaabi.ee 
