V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
see oli puruks löödud. Kes sinna kujuni üles ronis, pidi oma
elu kaalule panema.
Vahel õhtul kuulis ta kellatorni räästa alt kurba ja ühtlasi kentsakat laulu, nagu
uinutamiseks. Värsid olid riimita, nagu neid võib teha kurt:
Ära vaata näo peale,
2
1
7
tütarlaps, sa vaata südant.
Kaunil poisil tihti inetu on süda.
On ka südameid, kus armastus ei püsi.
Tütarlaps, ei ole kuusk küll ilus,
nõnda ilus kui üks paplipuu,
kuid ka talvel on ta roheline.
Ah, mis kasu on mul sellest laulda?
Inetul on raske olla, elada.
Ilule on ainult ilu armas.
Aprill pöörab näärikuule selja.
Täiuslik on ainult ilu,
ilul võim on kõike teha,
ainult ilu elab täielikku elu.
Ainult päeval lendab vares,
ainult öösel lendab öökull,
luik kuid lendab ööl kui päeval.
Ühel hommikul ärgates nägi ta aknal kaht vaasi lilledega. Üks neist oli õige ilus ja särav
annaabi.ee 
