Tahiti
postkontor.
Olid küll ka tahitilased, olid tahitilannad. Motorolleril vuras mööda
kirjus seelikus näitsik, uhke ronkmust juuksepahmakas tuules lehvimas.
Vana tahitilanna müütas tänavanurgal lillevanikuid, pakkudes neid
harvadele möödujaile, kaubitsejate tellitud naeratus tõmmul näol. Ka kohvi
täiesti euroopalikus kohvikus pakkus polüneesia päritoluga neiu.
Aga need võinuks ka mitte olla, üldmuljet Papeetest see suurt poleks
muutnud. Niikuinii ei tunneta siin Polüneesiat. On maalilised vaated, vahest
liigagi maalilised, et hingelähedaseks saada. On suured kirevad lilled, nagu
liigagi kirevad, liigagi suured. On palmid, on ookean ümberringi, aga juba
esimesel saarelviibimise päeval hakkab sul igav kõige selle keskel. Hea,
vaikne, mõnusalt soe või siis ainult pisut liiga vihmane. Laiselda, lõtvunult
lõbutseda jah, selleks pakub Papeete küllalt võimalusi. Kuid midagi väga
annaabi.ee 
