A. Tšehhov "Rotschildi viiul"
Marfale ei mõelnud, ei pööranud talle tähelepanu, nagu oleks ta kass või koer olnud. Aga
ta küttis ju iga päev ahju, keetis ja küpsetas, kandis vett, lõhkus piud, ta magas temaga
ühes sängis; aga kui ta purjuspäi pulmadest tuli, siis riputas naine iga kord ta viiuli
aukartusega seinale ja pani ta enese magama, ning seda kõike vaikides, aral, hoolitseval
ilmel.
Rothschild tuli Jakovile naeratades ja kummardades vastu.
,,Aga teid ma just, papakene, otsin!" ütles ta. ,,Moissei Iljits keskis teid tervitada ja
otsekohe ihes tulla."
Nüüd ei läinud see Jakovile korda. Ta tahtis nutta.
,,Jäta rahu!" ütles ta ja läks edasi.
,,Aga kuidas on see veimalik?" hädaldas Rothschild ta kõrval joostes. ,,Moissei Iljits saab
pahaseks. Nad kesksid otsekohe!"
Jakovile oli vastumeelne, et juut lõõtsutab, silmi pilgutab ja et tal on nii palju ruskeid
tedretähti. Ja oli vastik vaadata tema rohelist, tumedate paikadega saterkuube ja kogu