JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
"Vennaarm on varisenud!"
skandeerisid nad kooris ja pöörasid talle üksmeelselt selja.
Järgnevail päevil lendas Johnatan Merikajakas juba lindpriina, ent oma eraklusalaks valis ta KARIDEST
veelgi kaugema koha. Ja nukrus näris teda mitte niivõrd üksildusest kui kahjutundest, et teised kajakad
polnud uskunud vabalendude ainulaadset õndsust, millest nad kõik ühiselt oleksid võinud osa saada: nad
lihtsalt keeldusid silmigi paotamast, et näha tõde.
Iga päevaga avastas ta nüüd aina uut. Koges, et välkkiiret pikeed saab kasutada üpris rakenduslikult: see
võimaldas tal küttida haruldasi ning väga maitsvaid kalu, -neid sõelus hulgi kolme sülla sügavusel
ookeani pinnast; ta ei vajanud enam kalapaate ega üle parda heidetud jäätmeid. Muide, nüüd lubas ta
lennul endal isegi uinuda; võtnud kursi risti vastu püsivat kaldatuult, tukkus ta purilennul hõljudes
loojangust koiduni
annaabi.ee 
