Ludwig II
Ehitamine oli kuningate lõbu, seda enam Witelsbachide lõbu. Nemad ei määranud
teiste monarhide kombel mitte üksnes ehitiste paika ja otstarvet, vaid ka nende stiili.
Ludwig II ei soovinud ehitada Münchenis. Teda tõmbas linnast välja, eemale sellest
vastumeelse 19. sajandi kontsentraadist, välja maale, loodusesse, mägedesse, kus elas tema
arusaamist mööda vabadus, kus ta võis tegutseda ja ehitada nii, nagu tema tahtis.
Ta ei vajanud mitte üksnes paopaiku, vaid ka unelmatelosse. Ta tõmbus paljustki
eemale, aga leidus sedagi, mis teda melitas- ruumid, kus ta unistused said konkreetse kuju ja
muutusid reaasuseks.
Ludwig II-st lummasid ka Idamaad, nii nende toredus kui võim ja vägi. Ta luges
vastavasisulisi raamatuid, armastas idamaiseid pilte, ostis kangaid Tunisest ja vaipu Pärsiast,
nautis Massenet' ooperit ,,Lahore kuningas" ning India muinasjututükki ,,Urvasi", mille tarvis
ta tellis liikuvad dekoratsioonid.