A.dumas Kolm musketäri terve raamat
hämmastusega liiliaõit, seda kustutamatut märki, mille vajutab timuka teotav käsi.
«Suur jumal!» hüüatas d'Artagnan, lastes lahti hommikumantlist.
Ja ta jäi liikumatult ning jäisena voodil vakka.
Kuid mileedi taipas d'Artagnani ehmatusest, et ta on paljastatud. Kahtlemata oli ta
kõike näinud -- noormees
402
teadis nüüd ta saladust, õudset saladust, mida ei teadnud keegi peale tema enda.
Mileedi pöördus mitte enam vihase naisena vaid haavatud pantrina.
«Ah, vilets,» ütles ta, «sa reetsid mind alatult, lisaks said sa veel teada mu saladuse!
Sa pead surema!»
Ta jooksis tualettlaual asuva kaunistatud kastikese juurde, avas selle palavikulise ja
väriseva käega, haaras sealt pisikese kuldkäepidemega ja terava ning õhukese teraga
pistoda ja tormas mõne sammuga pooleldi rõivastatud d'Artagnani poole.
Kuigi me teame, et nooruk oli vapper, ehmus ta sellest erutatud näost, koledasti