Kasvatus eri kultuurides
sõnaenergiaga, kuid ka tavakeeles oli kõikidel rahvastel keelatud tühi sisutu jutt loba. Huvitavaid
tähelepanekuid sõnakasutuse kohta võib leida ka soome-ugri folkloorist. Näiteks oli keelatud kurja
nimetamine või kardetavate metsloomade mainimine. Kehtisid sõnakeelud pühades paikades, nagu hiis ja
saun. Ära oli keelatud laste informatsioonivaene jutt täiskasvanute juuresolekul ("laps räägib siis, kui kana
pissib"). Sõnaandmist mõisteti kui osakese oma elujõu pantiandmist. Sõnamurdmine on alati olnud suur
üleastumine. Lubadus oli midagi konkreetset, tavaliselt sõnadega väljendatut, kokkulepet kinnitati sageli
vandega. Vanne oli aga võimsam kui inimene, see oli maagia.
Väga kaugele minevikku ulatub nime pühaks pidamine. Nimi arvati olevat isiklik ja seepärast kõige
tugevam loits. Sellega olid seotud mitmed tabud: väeti lapse nimi oli salastatud, samamoodi hoiti salajas
ka inimese tõeline pärisnimi ehk väega nimi
annaabi.ee 
