· "Hallid laulud" 1910 · "Minu sõbrad" 1910 kordustrükk 1973 · "Kadunud kodu" 1920, 1950 · "Valge öö" 1920 · "Valitud värsid" 1937 · "Üks rohutirts läks kõndima" 1957, 1971, 1983, 2001, 2003 · "Väike luuleraamat" 1964 · "Rändaja õhtulaul" 1998 · "Laps ja tuul" 2000 Ka ajakirjanduses lastelaule. Kodu- ja loodusluuletused, igatsuslaulud ning ballaadid põhinevad hardail lapsepõlvemälestusel ja panteistlikul loodustundel. Enno loomingut võib iseloomustada kui igatsevat ja lüürilist, tema lemmiksümbolid on tee (,,Rändaja õhtulaul", ,,Igatsuse laul", ,,Sind jumalaga jätsin sääl") ja kodu(reaalne isakodu, lapse- ja noorpõlvest armas Soosaare, hingekodu, püüdluste lõppeesmärk, panteistlik kõiksusega ühtesulamine, jätkuv vaimne uuenemine). Enno luuletusi: Marjule
Xenophanese filosoofilise õpetuse keskseks ideeks on maailma ühtsuse idee. Ühtset, igavest, loodamatut ürgsust nimetab ta jumalaks. Tema kõikühtsuse õpetus on esitatud teoloogilises vormis, kuid sel on materialistlik tuum. Xenophanese "jumal" on abstraktselt, metafüüsiliselt mõistetud kosmose materiaalne subtraat. Maailm pole Xenophanese arvates jumala looming. Ta nimetab jumalaks maailma ennast. Nii arendas ta monoteismi panteistlikul kujul: kõiksus on üksus ja ühtlasi ka jumalus. 3.1.3 Tekkimine ja hävimine Elea koolkonna eelkäijana ei tunnusta ta tekkimist ega hävimist. Ta väidab, et kui universum oleks siiski tekkinud, siis ei oleks pidanud ta enne tekkimist eksisteerima ehk oleks pidanud olema mitteolev. Ent mitteolev ei saa tekkida ega midagi luua, mitteolevast ei saa midagi sündida. Sama räägib Xenophanes ka jumala kohta. [1:74] 3.1.4 Füüsika
annaabi.ee 
