„Isa Goriot'“
See asetseb Neuve-Sainte-Geneviève'i tänava lõpus, kohal, kus maapind laskub Arbalète'i tänava
poole nii järsu ning kõrge kallakuga, et hobused siit harva üles või alla sõidavad. Tänavakivid on
siin kuivad, rentsleis pole muda ega vett, rohi kasvab piki müüre. Muretuimgi inimene hakkab siin
nukrutsema nagu kõik möödaminejadki; vankrimürin saab siin sündmuseks, majad on mornid,
müürid lõhnavad vangla järgi. Äraeksinud pariisla- ne näeb siin ainult perekondlikke pansione ning
koole, viletsust või igavust, surmasuus vaakuvat vanadust, rõõmsat noorust, kes on sunnitud
töötama. Ükski kvartal Pariisis pole hirmsam ning, kinnitame seda, tundmatum. Pansioni fassaad on
aiakese poole. Maja moodustab täisnurga Neuve-Sainte-Geneviève'i tänavaga, kust näete vaid tema
otsmist seina. Piki seda fassaadi, maja ja aiakese vahel, on süllalaiune nõgus kivisillutis, mille ees
annaabi.ee 
