Vankrirattaq
Edimedse valuga tahtsõ kõlgusõ
ala joosta, a joba nätti tedä.
„Tere August. Kos sul kipõt. Kaeq, meil kats vahtsõt vankriratast. Osta ärq!“
August vasta, et olõi tälle rattid vajja. Hindäl olõman.
„Kullä miis. Odavalt annami. Meil pääq haigõ. Lövvä üts putel riigiviina ja ratta
omma su umaq!“
„No ku pudeli iist, sis võinu jo ärki võtta“ arvas August ja käve tarõ man är.
Nuurmehe kaksiva punni päält, häämeelen tennäsivä Augustit ja panniva sis
tulistvalu edesi. A August löüdse, et ega na ratta õks õigõ ratta olõi, ku nii odavalt
möivä ja tsusas rattaq aidah salvõ rüki sisse. Aida kõrval kuivusõn kaie kar
´apoiskõnõ Augusti tegemisi ja ku tä õdagu kodo läts, kõnõl midä nägi, ka esäle ja
imäle. Nuuq es panõ poiskõsõ juttu edimäste milleski, aga ku järgmine päiv
kuuliva, et Kribult vankriratta päise päävä aigu är olli kaonu, võtsõ esä poja üten
ja vallamajja
annaabi.ee 
