kus n1 on põlvkondade arv ühise eellase ja isa vahel n2 - põlvkondade arv ühise eellase ja ema vahel FA - ühise eellase (A) inbriidingukoefitsient k - ühiste eellaste arv. Populatsiooni keskmise inbriidingukoefitsiendi (F) võib arvutada kõikide üksikisendite inbriidingukoefitsientide summana. Keskmise inbriidingukoefitsiendi põhjal saab otsustada selle üle, mil määral populatsioon kaldub kõrvale juhuslikust ristumisest e. panmiksisest isenditevahelise suguluse tõttu ja kuidas muutub genotüübisagedus populatsioonis. Inbriidinguga suureneb homosügootsete ja väheneb heterosügootsete isendite arv populatsioonis iga põlvkonnaga. Põllumajandusloomadel saavutatakse õdede ja vendade paaritamisel 99%-line homosügootsus 15...16 põlvkonnas, poolõdede ja poolvendade paaritamisel 20...30 põlvkonnas. Õe ja venna paarumisel saadud järglase inbriidingukoefitsient on 0,25. Poolõe-poolvenna paarumisel 0,125
olevate loomade sarnased geenid. Seda võib nimetada passiivseks inbriidinguks. Isendi X inbriidingukoefitsient (Fx) näitab tema vanemate geneetilisest sugulusest tingitud homosügootsuse suurenemise tõenäosust ehk samade alleelide kohtumise tõenäosust. Keskmise inbriidingukoefitsiendi põhjal saab otsustada selle üle, mil määral populatsioon kaldub kõrvale juhuslikust ristumisest e. panmiksisest isenditevahelise suguluse tõttu ja kuidas muutub genotüübisagedus populatsioonis. Inbriidinguga suureneb homosügootsete ja väheneb heterosügootsete isendite arv populatsioonis iga põlvkonnaga. 21. Kehaehituse põhiregioonid pea- luuliseks aluseks kolju, suheliselt püsiv, kuid iseloomulik vorm; avaldub tõu või tootmissuunale, aga isegi vanemaid meenutav kuju; hinnatakse pea pikkust, laiust, kuju, suurust ja profiili
annaabi.ee 
