NIS M IS c a 42 L IITRIT vereplasmas 3,5 liitrit SISALDUB ORGA Palaviku korral on veekadu suurenenud: iga 1° suurenemisega > 37° C lisab 0,5- 1,0 l veekadu. Vedeliku kadumisel mao-sooltrakti kaudu (kõhulahtisus, oksendamine, fistulid, aspiratsioonisondid) tuleb eriti jälgida teatud elektrolüütide defitsiidi tekkimist: · maomahla kadumisel eriti Cl- ja H+ (metaboolne alkaloos), · sapi ja pankreasesekreedi kadumisel eriti HCO3- (metaboolne atsidoos) · K+ kaotamine ELEKTROLÜÜDID Organismi põhilised elektrolüüdid: Katioonid: Na K Ca Mn (+) Anioonid: kloriidid, vesinikkarbonaat, fosfaadid, sulfaadid (-) Elektrolüüdid täidavad organismis olulisi funktsioone: tagavad kehavedelike osmolaalsuse moodustavad bioelektrilisi rakumembraani potentsiaale on ainevahetuse katalüsaatoriteks määravad kehavedelike pH stabiliseerivad teatud kudesid (nt luukude)
veekadu. Kui läbi kopsude aurub elektrolüütidevaba vesi, siis tugeval higistamisel tuleb hoolimata suhtelisest hüpotooniast arvestada mitte ainult vee- , vaid ka elektrolüütide kaoga (NaCl), mis annab endast tunda, kui juua ainult elektrolüütidevaba vett. Vedeliku kadumisel mao-sooltrakti kaudu (kõhulahtisus, oksendamine, fistulid, aspiratsioonisondid) tuleb eriti jälgida teatud elektrolüütide defitsiidi tekkimist: maomahla kadumisel eriti Cl- ja H+ (metaboolne alkaloos), sapi ja pankreasesekreedi kadumisel eriti HCO3- (metaboolne atsidoos). Lisaks tekib K+ kadu. Elektrolüüdid Elektrolüütide all mõistetakse soolasid, happeid ja aluseid, mis vesilahuses suuremal või vähemal määral dissotseeruvad vabadeks ioonideks - anioonideks ja katioonideks. Keemiliselt on enamus organismis leiduvatest vees lahustuvatest ainetest elektrolüüdid, kuna nad kõik dissotseeruvad suuremal või vähemal määral. Meditsiinis on ainult osa aineid klassifitseeritud elektrolüütideks
annaabi.ee 
