Immanuel Kant
40 aastat peab ta loenguid ka matemaatilise füüsika, geograafia ja antropoloogia kohta,
aga samuti teoloogiast, moraalist ja loodusõigusest. Ta kujunes armastatuks ja erutavaks
õpetajaks. Herder, kes õppis Kanti esimestel dotsendiaastatel Königsbergis, kiidab Kanti oma
kirjades: "Oma öitsvamatel aastatel oli tal noore poisikese lõbusus, tema avatud, mõtlemiseks
loodud pea oli täis hävitamatut erksust ja rõõmu, mõtterikkaim kõne voolas huultelt, kasutas
nalju, panektoote ja teravmeelsusi, tema õpetav ettekanne oli kõige meeldivam ajaviide. Ta
julgustas ja sundis ise mötlema..."
Tema tähtsaimaks pedagoogiliseks põhimõtteks oli, arvestada kõige rohkem keskpärast
üliõpilast: "Lollpeasid ei saa niikuinii aidata ja geeniused aitavad ennast ise." .Sama
huvitavalt kui filosoofilistest probleemidest vöis ta rääkida vöörastest maadest ja rahvastest,
kuigi polnud kunagi Königsbergist ja selle ümbrusest kaugemale saanud.