Maailma ja inimsoo loomine
Inimesed jätavad parema liha endale.
Kuid inimest ja jumalate isa polnud seda laadi olevus, kes tüssamistega niisama
lepib. Ta vandus kättemaksu, esmalt inimsoole ja siis inimsoo sõbrale. Zeus
valmistas inimestele suure kurjuse; pealtnäha oli see veetlev ja kena, malbe neiu,
kellele kõik jumalad midagi kinkisid - hõbedase rüü, imekauni tikitud loori, õitest
põimitud sädeleva vaniku ja kuldse krooni - , nii et too suurest ilust lausa hiilgas.
Kingituste järgi kutsutigi seda neidu Pandoraks, mis tähendab "kingitus kõigilt". Kui
see ilus õnnetus valmis sai, tõi Zeus ta kõigi ette, ning nii jumalad kui inimesed
imetlesid nägusat neidu. Temast, Pandorast, esimesest naisest, põlvnebki naistesugu,
kes on meestele nuhtluseks ja püüab oma loomult nendele alati kurja teha.
Teine lugu Pandorast jutustab, et kõigi õnnetuste tulv ei tulenenud tema halvast
loomusest, vaid üksnes tema uudishimust. Jumalad kinkisid talle laeka, millesse