V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
platsid. Siinseal põlesid lõkked, mille ümber kihas veidraid kogusid. Inimesed läksid, tulid,
kisasid. Oli kuulda teravat naeru, laste virisemist, naiste hääli. Heledal taustal kõikusid
tuhanded käed ja pead mustade veidrate siluettidena. Seal, kus tule värisev valgus maas
suurte ebamääraste varjudega segunes, võis vahetevahel näha möödaminevat koera, kes
paistis inimesena, või inimest, kes paistis koerana. Tõugude ja liikide vahed tundusid ses
linnajaos kadund olevat nagu Pandemooniumis *. Kõik näis siin rahvahulgas ühisena:
mehed, naised, loomad, vanus, sugu, tervis ja haigus. Kõik oli siin segi läinud, liitunud, ühte
sulanud. Igaüks sai osa kõigest.
Oma hämmelduses võis Gringoire läbi vabiseva nõrga lõkketulede valguse näha selle
päratu suure platsi ümber inetut raami vanadest majadest, mille pehkinud, virildunud, kõnnis
fassaadid ühe või kahe valgustatud katuseaknaga näisid talle pimedas vanade eitede suurte
annaabi.ee 
