maale pagendanud. Tema viimane sotsioloogiline romaan “Vene tragöödia” (2005) ilmus kirjastuse Eksmo seerias “Kuum liin” poliitilise bestsellerina ja pälvis autori rahvusvahelise tuntuse tõttu laialdast tähelepanu. Nimetamisväärne on see, et mainitud seeria ühiskondlikku toimetusnõukogusse kuuluvad sellised vene idee arendajad, eurasiaanlastest geopoliitikud ja impeeriumi lagunemise kriitikud, nagu Leonid Anninski, Sergei Kara-Murza, Aleksandr Panarin, Vladlen Sirotkin ja Aleksandr Utkin. Endine teisitimõtleja ei hoia kokku värve, kritiseerimaks postsovetliku maa “paljaksriisumise süsteemi” (система ограбления) ja antikommunismi Venemaal. Ta ei halvusta enam kommunismi, vaid vastupidi, peab selle kadumist tragöödiaks, sotsiaalseks katastroofiks, vene rahva suurimaks kaotuseks kogu tema pika ajaloo vältel.36 See, mis aastail 1991–1993 Venemaal toimus, polnud demokraatlik revo-
annaabi.ee 
