Katoliiklus
tunnetavad ajaloo pulssi oma sõrmede all. Ka Kristusele oli omane nii armastus kui
viha, nii põlgus kui aukartus. Emotsionaalsusest kuivaks nõristamata ajalugu, olgu
selleks siis kasvõi kirikuriigi ajalugu, on alati põnevam kui steriilsuseni utreeritud
doktriin, mis ei salli vasturääkimist.
Kirikuriik, kui me Vatikani niiviisi märgistada saame, on oma seinte vahel näinud
diplomaatilisi tippkohtumisi, kiriklikke suursündmusi, Euroopa jagamist,
palvevagadust ja pingelisi paavstivalimisi. Tänaseks on traditsiooni järgi paavstide
nimekirjas ei rohkem ega vähem kui 264 kirikuvürsti, arvestamata mitmeid
valepaavste investituuritülide, Avignoni vangipõlve ja muude segaste perioodide
aegu. Nimekiri mille alustab S. Pietro di Bethsaida in Galilea, lõpetab täna Johannes-
Paulus II. Ja just see nimekirja viimane mees, meie oma kaasaegne, on muutnud kahe
tuhande aasta vanust kirikut rohkem kui nii mõnigi tema eelkäija. Loodan, et see ei