Marie Under
Nüüd kui ei olegi: kõik teed ja rajad
Kui jookseks kokku sääl, kus kaovad aiad-
Su kambris leian su, mu kauge kalli,
Kui vaga munga leian istuvat
Sind videviku violetis looris
Ja igatsuse-hardus silmis nooris.
Näen sinu sõrmigi ma ristuvat,
Vist huulil palvetust- oh, minu Sina!-
Mariale-Madonnale- see olen mina.
Tegemist on süliriimilise (abba) ja sonettiga (4 4 3 3 kokku 14 värssi). Luuletus pärineb
Marie Underi luulekogust ,,Laternaks mu enda süda."
annaabi.ee 
