Kloostritest väljaspool hakati ka levitama kerjusmunkade poolt Jumala sõna. Alates 5. sajandist oli Euroopas palju kloostreid. Mungaks hakkasid inimesed, kes tahtsid olla üksinduses ja palvetada, vahel ka sellepärast, et olla vaikuses ja rahus. Nunnaks hakati sellepärast, et midagi peale lastekasvatamise teha, nt nad kirjutasid ja illustreerisid raamatuid ümber. Nunnakloostrite juures olid koolid. Seal korraldati ka pidusid ja võõrustati külalisi. Uhke kirikuhoone ülesanne oli palvetavatele kristlastele peavarju pakkuda. See oli ka küla keskus. Sõja korral pakkus kirik pelgupaika. Kiriku asend oli ida-lääne suunas, altar jäi itta, esimeste valguskiirte suunas. See sümboliseeris üles tõusmist. Kirik kujundas kultuurielu keskajal. Kunstiteosed valmisid kiriku tellimisel. Kirik oli väga oluline, kuigi seal olid ka väga ranged reeglid. Sõnu 293
mörti. Aja möödudes hakati püramiidi sisemust valmistama segust, mis koosnes enamasti kividest, savist ja savitellistest. Püramiide ümbritsevad aukandjate väiksemad haudehitised mastabad. Mastaba on piklik, längus seinte ja lameda katusega kivikamber. Selle all maa sees oli hauakamber kirstuga. Mastaba idaseinas oli niss ja selles petikuks. Selle sümboolse ukse kaudu käis sisse ja välja hing; ühtlasi näitas see surnu eest palvetavatele läänesuunda läänes, kus päike looja läks asus egiptlaste kujutluse järgi surnute riik. Samal ajal oli uks ohvrite toomise koht. Palvetamise ja ohverdamise kohta idaküljel ümbritses tihti müür; hilisema arengu kestel kaetakse see osaliselt või terves ulatuses katusega ja nii tekib palvetamius- ja ohvrikamber. Hiljem lisatakse sina veel teisi ruume ja lõpuks koosneb mastaba hulgast, tihti rikkalikult kaunistatud kambritest. Mastabade kambrid on egiptuse kunsti tähtsad leiukohad.
annaabi.ee 
