Hamlet, Terve Raamat
mil kalmud irvakil ja tõveläpp
on põrgust hõõgumas. Nüüd kuuma verd
ma võiksin juua, teha tegusid,
mis päeva paneks kahvatama. Kuss!
Mind ootab ema. Süda, endaks jää!
9. stseen
Vaheruum. Ilmub KUNINGAS.
KUNINGAS: Mu süü on jälk, ta lehkab taevani
tal lasub iidne needus, surmasüü -
ah, vennatapp! Ei saa ma palvetadagi -
kuitahes tungiv, terav oleks tahe,
süütunne tundub veelgi teravam.
Kaks kohust, mille vahel kõheldes
ei tea, kust alustada - nõnda siis
nad jäävad lohakile mõlemad... Ent kui
see käsi vennaverest kasvõi nõretaks,
kas siis ei jätku heldes taevas vihma,
et lumivalgeks uhtuda mu patt?
annaabi.ee 
