Ajalugu: eesti 18. sajandil
sajandi esimese pooleni, mil kohaliku maarahva
seas toimus esimene suurem ärkamine kristlikule usule vennastekoguduse (hernhuutlus)
liikumise näol. Vennastekogudus oli siin ka esimeseks misjoneerivaks usuliikumiseks.
Vennastekoguduse populaarsuse üheks põhjuseks oli kahtlemata nii see, et liikumises rõhutati
lihtsat "südameusku" kui ka tõik, et esmakordselt oli põliselanikel võimalus ise korraldada
oma usuelu -- kuna vennastekoguduses oli oluliseks palveosadus, siis moodustusid sellised
osaduslikud palveringid ka maarahva seas ning keskseteks figuurideks neis said kohalikud
talupojad (lugejavennad). Samas tähendas see valitsejate kontrolli nõrgenemist talupoegade
(usu)elu üle, ning kuna sageli kaasnesid usuliste ärkamistega talurahva ületõusud, oli
vennastekoguduse tegevus ka korduvalt keelustati. Näidates teed hilisematele usuäratuslikele
liikumistele, võitles hernhuutlus muu hulgas ka uute pahede, nagu suitsetamine ning
annaabi.ee 
