"Hiiekohad Urvaste kihelkonnas"
harva ohvriteks, enamasti kutsusid nad neid andideks, aga võimalik ka, et kahjaks.
Joogiohver vähemalt kandis vanade eestlaste suus tavaliselt kahja nime.
Ohvril on mitmesugune tähendus. Ohver tahab kas kõrgemat olevust inimesele
armuliseks, heldeks meelitada või kõrgemale olevusele armastust ja tänu avaldada,
aga ka kõrgema olevuse viha lepitada ja ähvardavat hädaohtu eemale saata. Suurema
jagu ohvreid püüab kõrgemalt olevuselt armu ja abi; niisuguseid nimetame
palveohvriteks.
Oma olemuse poolest on ohvrid verised ja mitteverised. Veristeks ohvriteks loetakse
neid, mille viimisel mõnelt hingeliselt hing võetakse; seega võikd neid ohvreid
ühtlasi tapaohvriteks nimetada. Mitteverised ohvrid langevad kas roaohvrite kilda,
kus kõrgemale olevusele mingisuguseid söögi- või joogiaineid viiakse, ehk neid võib
varanduseohvriteks nimetada, kus raha, riideid ja muid asju ohverdataks.
Kõige ülimaks ohvriks peetakse inimeseohvrit. See on hirmsam, aga omast kohast
annaabi.ee 
