XX sajandi Eesti
Intelligentsi protestivaim avaldus aga
keskajalehtede toimetustele saadetud kirjas. ,,Avalik kiri Eesti NSV-st" pidi võimude
tähelepanu tõmbama keeleküsimusele, migratsioonile ja möödalaskmistele
noorsoopoliitikas. Rangelt tsenseeritud ajalehed kirja muidugi ei avaldanud, võimud
reageerisid sellele allakirjutanute tagakiusamisega. Peamisteks vahenditeks sellel
perioodil saidki avalikud kirjad ja pöördumised võimuorganite ning välisriikide
valitsuste poole. Palvekirjadeks neid kirju vist nimetada ei saa (erinevalt 19.
sajandist), aga kirjade avaldamine välismaal suurendas muu maailma tähelepanu
Eesti vastu. Sündmused hakkasid aktiviseeruma 1985.a. tänu olukorrale Venemaal
(nii nagu 19. sajandilgi). Seekord siis tänu M. Gorbatsovi perestroikapoliitikale.
Perestroikavõimalusi ära kasutades lülitusid taasiseseisvumisprotsessi enamik
haritlasi. 1987.a. peeti maha ,,fosforiidisõda" vastuseks Moskva keskametkondade