Keskaja Euroopa vaimulik ja ilmalik
keskaja ühiskond kahest paralleelsest hierarhiast: vaimulikust, mille juhatas paavst ja ilmalikust,
mille juhatas keiser.
Vaimulikuks osaks olid keskaja Euroopas piiskopid, pühakud, preestrid ja eelkõige mungad,
kes mängisid suur rolli ühiskonnaelus, pakkudes ilmikuile olulist tuge. Nad palvetasid ja sellega
kindlastasid oma kontakti Jumalaga, mis andis maapealse elu üle vaimse väe. Munk, allandlikuse
ja kuulekuse elav kehastus, elas kloostrireeglite järgi, palvedes, otsis ta Jumalat, vaikust ja rahu.
Ta kaitses teisi kuradi eest, viis läbi surnumissad, andis nõu ja oli ka antiigipärandi säilitajata.
Paljud keskaja inimesed olid kirjaoskamatud. Kuni 13. Sajandini oli seda enamik ilmikuist.
Vaimulikud aga olid kultuuriinimesteks, kes hästi tundsid kirjandust ja oskasid ise kirjutada, sest
kloostrites olid raamatukogud, kus kopeeriti käsikirju. 5. ja 6. sajandil algasid vaimulike kuldsed
annaabi.ee 
