Maskideball
Keset seda seisab voodi, kus
lamab Marc. Ta näeb õudusunenägusid ja sonib pidevalt Adast, ta nime korrates ja siia-
sinna viseldes.
Alexa istub katkisel puidust toolil ta kõrval ja palvetab, et see Ada kord kohale ilmuks.
Alexa: Palun, ma ei tea küll, kes sa oled, ega kas sa üldse oled, kuid palun sind, Ada,
ilmu taas mu venna ette, kasvõi korrakski! Ta hing ei leia rahu enne, kui ta on sult
andestust saanud. Ma ei mõista siin elus paljut, kuid...Marc vajab sind! Mu palvedel ei
ole mõtet mu sõnad ei lähe talle korda...kuid sina, Ada! Sa saaksid teda aidata! Palun!
Ada!
Marc:Ada! Jookse, palun, jookse...Kas tantsime, kallis preili? Ada, ära jää seisma! Mitte
iialgi ära peatu!
Alexa: Oh. Marc...
Koputus uksele
Alexa: Issand nii ebasobival ajal! Ah, las arvavad, et meid pole kodus!
Koputus taas
Alexa: Sulgeb kätega kõrvad. Minge ära! Kuulete! Minge ära!
Ukse tagant Adeele: Ma olen Adeele, tulin Marci külastama! Laske meid sisse, palun!