Tõde ja Õigus II Terve tekst
Indrekule, ja raske oli mõista, mõtles ta seda tõsiselt või heitis ta pisut nalja.
Kirikusse oli ilmunud vana hallpea pastor, kes seisis, käed koos, ainuüksi altari ees, kui Maurus
oma karjaga sisse astus ja tema pastori lähedusse viis, kes ütles altaripildile viibates:
,,Armsad lapsed, see, kes selle pildi teinud, on nüüd surnud. Tema liha on surnud, aga tema
vaim elab selles Õnnistegijas siin altaril. Kummardagem seda elavat vaimu ja palugem surnud
liha eest."
Selle peale pööras pastor selja ja laskus põlvili, temast paar astet madalamal härra Maurus,
kelle eeskujule järgnesid ka kasvandikud. Aga venis pikk silmapilk, enne kui vana pastor hakkas
kõnelema, nagu oleks tal pisut jõust puudus. Indrek oli kahevahel, et kas pastor üldse midagi
rääkima hakkab, vaid igaüks peab ehk ise paluma. Sama kahtlus näris nähtavasti ka teisi, sest