Kõrg- ja hiliskeskaeg
järgult pärilik seisus aadel.
Rüütlieepikal oli kolm põhimõtet: 1. ustavus kuningale kuuluv poliitiline ustavus oli kõige nõrgem. Sellest
tugevam oli vasalli ja isanda vahline suhe ja kõige tugevam oli suguline side. 2. heldekäelisus sõjakäikudel ja
turniiridel saadud saak tuli jagada perega. Mida edukam ja ausal oli rüütle seda ustavam oli ka tema
järgijaskond. 3. vahvus ta võitles vastavalt reeglitele. Ta ei tapnud vastaseid, vaid võttis nad lunarahalootuses
paltvangi. Rüütellikkus tähendas seda et kõige tähtsamal kohal olid iseenda ja lähikonna huvid.
Lisaks päritolule nõuti rüütliks saamise juures oluliseks ka vastavat kasvatust. Tavaliselt alustas rüütliks tahtev
poiss oma teenistust juba seitsme aastasena paazina mõnes aadliperekonnas, kui õpetati seltskonnas käitumist
ja häid kombeid. Umbes viieteist aastaselt sai paazist kannupoiss rüütli relvakandja ja saatja, kes ka ise
võitlusvõtteid õppis
annaabi.ee 
