Tõde ja Õigus II Terve tekst
ei vii teid kuigi kaugele. Pealegi, mis mõte oleks valetada, niikuinii on see ju tühine asi."
Sedasama oli ka Indrek kogu aja tundnud ja arvanud ja sellepärast jutustas ta kõik samm-
sammult, sõnasõnalt, paik-paigalt. Ainult ühte ei öelnud ta mitte, nimelt seda, kuidas oli ta
näinud vanu kloostrivaremeid pimedikus raagus puude vahelt. Selle jättis ta endale. Selle ja ka
elevandi, kes tuli oma londiga ja pakkjalgadega päikesepaistelisest palmimetsast.
Tema jutustus võitis nähtavasti direktori usalduse, sest tema nägu muutus ikka lahkemaks ning
naerukamaks, kuni ta lõpuks Ollinole tähendas saksakeeli:
,,Ein wahrer Landscher, ein ganz wahrer!"
Indrekule ütles ta:
,,Kutsuge Tigapuu tagasi," aga kui see tahtis minna, lisas ta juurde:
,,Ehk las parem läheb Kopfschneider."
Nõnda läkski lätlane ja Indrek jäi paigale.
Tigapuu astus sisse väga tähtsa ja asjaliku näoga ja, enne kui keegi sai suud avada, ütles ta
peaaegu nõudvalt:
annaabi.ee 
