Naljandid ja anekdoodid
esmakuulmisel. Kui selgub, et enamik kuulajaid anekdooti juba teavad, siis selle rääkimisest
tavaliselt loobutakse, kuna see kutsuks neis esile pettumustunde.
Aristotelesest tänini on filosoofia, poeetika, psühholoogia, antropoloogia, folkloristika jt. alade
raames püütud välja töötada mitmesuguseid üldteooriaid huumori, nalja ja naeru kohta. Kuid üha
enam uurijaid näib jõudvat veendumusele, et need nähtused on nii mitmepalgelised ja
paljuvormilised, et neid pole võimalik mahutada ühteainsasse koondteooriasse. Tuleb välja, et kõik
senised teooriad ongi osa- ja/või segateooriad, mis tegelikult peavad silmas naljaaine teatud
konkreetseid külgi: nt. osapooli (rääkijat ja kuulajaid); teksti ennast, selle sisu ja struktuuri; teksti
ümbitsevat konkreetsemat konteksti või laiemat sotsiaal-majanduslikku, kultuurilist, ökoloogilist
vm. elutegelikkust. St. senised huumoriteooriad pole ei ammendavad ega ka üksteist välistavad ja
annaabi.ee 
