"paljuplaanilisust" - 1 õppematerjal

NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU

loominguga. A. H. Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan” Osvald Toominga dramatiseeringus (1976) osutus nii lavastaja kui ka kogu kümnendi üheks vaieldamatuks tipuks, kus mängu olid kaasatud kõikvõimalikud teatrivahendid. „See on teaterlikemaid lavastusi meie näitekunsti arenguloos, ühtaegu sügavamaid Tammsaare tõlgendusi,” tõdes Karin Kask, rõhutades lavateose paljuplaanilisust ja sümfoonilisust ühiskonnas, näitab milline on selle ühiskonna mentaliteet. Teatritegijatel, eelkõige näitlejatel, on olnud läbi ajaloo ambivalentne roll, samaaegselt nii ihaldatud kui põlatud staatus. Tiiu Kreegipuu on oma magistritöös, milles analüüsis muu hulgas kultuuripoliitika rakendamist Eesti NSV-s aastail 1944–1954, jõudnud järeldusele, et partei ei suutnud seatud lõppeesmärki − kultuuri propagandavahendiks muutmist – täiel