Okupatsiooniaegne trükitsensuur Eestis
Näiteks kui Glavlit kontrollis 1956. aastal riikliku raamatukogu
erihoiuosakonda seoses mõnede eesti kirjanike taaslubamisega, leidsid nad sealt suurel hulgal
"nende poolt mitte keelatud, kuid kahjulikku" eestiaegset kirajndust, mis siis ka
keelunimekirjadesse kanti.
Kirjastamine läks riikliku kontrolli alla juba sõjaeelsel aastal, vahetult pärast sõda kehtestati
ülirange kontroll iga trükitud paberilehe üle. 1945. aasta juuni algul võeti arvele kõik
kirjutusmasinad ja paljundusaparaadid. Kirjastustöötajatelt nõuti laitmatut poliitilist
minevikku. Neljandik ilmunud trükistest oli ühiskondlik-poliitiline. 1947. aastast hakkas
kehtima nõue kirjastusplaanide koostamiseks kolmeks aastaks ette.
Raamatute hävitamine saavutas haripunkti 1949. aastal. Võõrkeelne kirjandus kuulus
laushävitamisele ilma igasuguste nimekirjadeta. Näiteks raiuti puruks kogu Riikliku
Raamatukogu Preesi tänava kiriku leerisaali koondatud võõrkeelne kirjandus. Palju seda oli,
annaabi.ee 
