V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kelti dolmenid ja kromlehhid, etruski kääpad,
juutide hauakünkad on juba sõnad. Mõned, nagu hauakääpad, on pärisnimed. Mõnikord, kui
käepärast oli palju kive ja tühi maa-ala, hakati kirjutama isegi lauseid. Karnaki * tohutu
kivikuhi on juba terve vormel.
Lõpuks hakati raamatuid koostama. Traditsioonidest kasvasid sümbolid, mille alla nad ise
kadusid nagu puutüvi oma lehestiku alla; kõik need sümbolid, millesse inimkond uskus,
9
6
hakkasid järjest kasvama, paljunduma, keerulisemaks minema; esimesed monumendid ei
suutnud neid enam endasse mahutada, sümbolid kasvasid neist kõigiti üle; need
monumendid suutsid veel vaevalt edasi anda esialgset traditsiooni, mis oli niisama paljas ja
lihtne kui nood maapinnal lebavad monumendid ise. Et puhkeda, vajas sümbol ehitust.
Nõnda arenes ehituskunst koos inimese mõttega ja sai tuhandepäiseks ja tuhandekäeliseks
hiiglaseks, mis kogu selle ähmase sümboolika sulges põlisesse, käegakatsutavasse,