Lääne filosoofia
tõttu ei ole üldkehtiv teadmine võimalik.
Platon on selle õpetuse vastu. Tema õpetuse põhitelg on, et teadmine on üldine ega
sõltu vaatleja nägemisnurgast. Tõeline teadmine puudutab ideid, mis on
inimteadvusest sõltumatud. Ideede maailm ei sõltu inimestest. Meeltega tajutav
maailm ilmneb erinevalt sõltuvalt vaataja nägemisnurgast. Meelelise maailma kohta
saab meil olla ainult usk või kujutlus. Subjektiivsus kaasneb usuga ja mitte
teadmisega.
Ainsus ja paljulisus
Herakleitose väitel ei saa astuda kaks korda samasse jõkke; olemine on pidevas
muutumises ja iga hetk on eelmisega võrreldes juba teisenenud.
Parmenidese järgi on reaalsus üks ja jagamatu. Ta kuulutab, et kõiksus moodustab
ainsuse, mis on olemas samana ja iseenese läbi. Igasugune paljusus ja muutumine,
mida surelike arvamised maailmas näevad, on ekslikud. Seal sisalduvad kujutlused
tekkivast ja kaduvast- kõigist eristustest, mille vahele astub aeg.
Ka liikumine on illusioon