Sammaltaimed
mõisteks, ehkki tal enam merevaiguga midagi tegemist ei ole.
Ka mujal tehti kummalisi tähelepanekuid. Äikese-eelse ilmaga, kui õhk elektrist lausa
pragises, tantsisid laevamastide otsas koroonalahendused ehk meremeeste keeles Elmo tuled.
Juuksed pildusid kammides siniseid sädemeid, neid tuli sõrmeotstest, kui sõrmi tugevasti
hõõruti ja nad praksusid kassikarvades. See kõik oli imelik, seletamatu ja jube. Ja sinnapaika
ta jäeti.
Alles 1600 aasta ringis, mil loodusteadus paljastelt oletustelt jälle vaatlustele üle läks, asus
inglise arst William Gilbert seda looduse tavatut ilmingut uurima. Lähtunud merevaigust,
avastas ta, et seda nähtust sai tekitada ka teistel ainetel. Ta kontrollis kõike, mis pihku puutus,
ja andis neile aineile, mis hõõrumise järele külge tõmbama hakkasid, nimetuse elektrica.
Sellega lõi ta aluse hilisemale lõplikule nimetusele elekter.
Nüüdsest tegeles elektrica imepäraste omaduste uurimisega üha rohkem loodusteadlasi. Nad