vihkas. Nimelt oli tüdruk pärinud oma sünnipärase ema kauni välimuse: kuldsed lainelised vööni kiharad, kastan-pruunid tihedaripsmelised silmad ja muusikaande, millist maailmas harva kohtab. Kui ta laulis vaikis mets, kus perekond elas, sumbus jõgi, mille kallastel Nathalie üles oli kasvanud, ja isegi aeg peatas oma meeletu kihutamise, värvides päikeseloojangu oranzikate toonidega kogu uduse metsaaluse. Tüdruk laulis alati salaja, tundes võõrasema ees kohutavat paljastamishirmu. Ent ta ei suutnud muusikuelu hüljata, sest ta jumaldas erinevaid meloodiaid ning rütme. Vahest istus ta avatud aknal ja kuulas vihmasadu, salvestades veepiiskade eri langemisrütme oma mällu. See oli mõnus aeg, mis saabus küll harva, kuid tõi nii palju rõõmu, et kogu järgmise päeva oli Nathalie õnnelik kui päikesepaiste esimesel suvehommikul. Kord oli ta taas aknal vihmamuusikat kuulamas, kui kuulis korraga mootorratta põrinat.
Oma ,,loogiliselt" läbi mõeldud teo teeb ta haiglases, pooljampsilikus, palavikulises seisundis, mis läheneb hullumeelsusele. Kangelane varjub iseendasse ja lakkab elamast harilikku elu, tema hinge valdab õudus ja isegi armastatud õe ja ema vastu sigineb vaenutunne. Raskolnikov leiab, et ta ei ole Napoleon ega ,,üks inimkonna heategijaist", kes idee nimel rahulikult valavad meredena verd. Piinlemised sooritatud kuritöö pärast, mida ei vaigista mingi loogika, vallandavad kasmaarse paljastamishirmu ja samas ka meeletu soovi end üles anda. (Teose ,,Kuritöö ja karistus" põhjal) Dostojevski teadis, mida tunneb surmamõistetu enne otsuse "elluviimist". Vanaeit Aljona Ivanovna, kelle Rodion Raskolnikov kirvega maha lõi, seda ei teadnud; teksti järgi ei tundnud ta noormeest esimesel hetkel isegi ära. Raskolnikov arvas temas kehastuvat kurjust, mõistmata, kui kurjaks ta ise võib muutuda, ja mitte hiljem, vaid kohe. Ja mitte korraks, vaid mitu korda
annaabi.ee 
