Aristoteles “Metafüüsika”
muutub ta süngeks ja kurvaks, pöördub tagasi ega sünnita. Rasedale naisele ja juba pakutavale
ilu palju, see vabastab ta suurtest sünnitusvaludest. Sünnitamine on igavene ja surematu, mis
võib avalduda surelikus vormis. Kui püüelda tuleb surematust koos hüve omamisega, siis hüve
pidev omamine ongi armastuse objektiks. Ka surematus on armastuse objekt.
Eros on jumala Porose ja sureliku naise Penia poeg. Ta on alati vaene ja kaugeltki mitte
kaunis. Ta on mühaklik ja näotu, paljajalgne ning kodutu; alati ta vedeleb ilma tekita kuskil
põrandal, magab uste ees või tänaval, lageda taeva all, ning oma ema tõelise pojana on ta alatasa
puuduses. Isa mõjul on ta aga üha ilusat ja head jälitamas, mehine, uljas ja reibas, osav jahimees,
kange riugaste sepitseja, püüdleb arukuse poole, on taibukas, tegeleb kogu elu filosoofiaga, on
osav võlur, mürgitseja ja sofist; oma loomult ei ole ta ei surelik ega surematu. Eros on jumalate