ronis tähtsa näoga tagasi oma troonile, hoolimata lapse summutatud nutust või vanamoori siunamisest, kelle õhturoog ilusal heledal tulel kõige kaduva teed läks. Trouillefou andis märku ja hertsog, keiser ja santlaagrid asusid hobuserauana kahele poole trooni, kuna Gringoire, keda ikka veel kõvasti kinni hoiti, keskel seisis. See poolsõõr koosnes kaltsudest, närudest, kassikullast, harkidest, kirvestest, purjus jalgadest, paljaist tugevaist käsivartest, ilgeist, allakäinud juhmidest nägudest. Selle santkonna ümarlaua keskel valitses Clopin Trouillefou selle nõukogu doodzina, selle peerkonna kuningana, selle konklaavi paavstina * juba oma vaadi kõrguse, siis ka selle imelikult kõrgi, julma ja hirmsa ilme tõttu, mis ta silmaterades sädeles ja mis ta loomalikku, metsikut suliprofiili veelgi rõhutas. See oli nagu metssea pea seakärssade keskel. «Kuule
Ta näis kaunis pehme olevat. Kolmel pingireal mõlemal pool ja kuuel otse tema ees istusid linnakese tähtsaid isikud ja õpilaste vanemad. Temast vasakul, linnakodanike pinkide taga, oli ruumikas ajutine lava, kus istusid õpilased, kes pidid osa võtma õhtustest ettekannetest: talumatu ebamugavuseni puhtaks pestud ia riietatud- väikesed poisid, kohmakad suured poisid, lumehangedena valendavad tüdrukud ja noored daamid lõuendbatistis ja musliinis, silmatorkavalt teadlikud oma paljaist käsivartest, vanaemade põlistest ehetest; roosadest ja sinistest lintidest ja juustesse pistetud lilledest. Kogu ülejäänud kooliruumi täitsid ettekandeist rnitte osa võtvad õpilased. Ettekanded algasid üks pisike poiss tõusis püsti ja deklareeris arglikult: «Ei lootnud te, et väike mees võiks seista laval rahva ees» jne., saates oma sõnu piinlikult täpsete ja kramplike liigutustega, nagu oleks võinud teha masin, -- eeldades, et see masin ei ole päris korras. Kuid ta
annaabi.ee 
