"paljail" - 1 õppematerjal

Sergei Jessenin

Poeet tundis, et must, kurjakuulutav vari jälitas teda kõikjal. See oli haigus kui ka Saatus-sünge ja tume.Luuletajast oli saanud elu pillerkaari ja arusaamatu uue aja ohver, kes jäi oma saatusele all. Jessenin tegi veel ühe meeleheitliku katse tasakaalu saavutada ja kodu luua-abiellus uuesti-,kuid oli juba liiga hilja. Must mees Mu sõbr, mu sõber! Olen haige, haige väga! Mittea ei tea, millest tuleb mu piin. Kas sellest, et tuul paljail põldudel ägab, või et nagu september puid laastab ajusid viin. .... Ta oli ka poeet, uut sõna öelda püüdis ja vene külale lõi vaimustatud hümne, ja vastikuks plikaks ja oma kallimaks hüüdis ta ühte naist, .... "Must mees, see kõik on ilge vale! Sinust endast on see, sa nurjatud laimusepp!" Mu hing kargab täis ja kiusajale otse vastu vahtimist lendab mu kepp... ....on kustunud kuu. Aknas on uue päeva sina. Oh sina, öö! Miks sa kõike nii moonutad? Silinder peas,